Vara Põhikool on remondijärgselt õide puhkenud ja tõmbab oma hurmava aroomiga mesilasi ligi.Elu koolimajas oli elev juba kaua – valiti välja fotosid ja kunstitöid näitustele, kirjutati vajalikke silte, saadeti kutseid, oodati vastuseid, valmistati tänukirju, disainiti voldikut, seati kastanimune ritta, harjutati laulusalme ja luuleridu. Seda kõike ühe toreda päeva nimel – 16. novembril 2013 möödus Vara Põhikoolil hariduse andmise kirjalikust esmamainimisest 333 aastat.

Sünnipäeval sumises koolimaja lakkamatult. Juba varastest pärastlõunatundidest saadik saabusid majja külalised. Endised õpetajad kohtusid oma õpilaste ja töökaaslastega. Ammu koolitee selja taha jätnud õpilased nägid üle pika aja õpetajaid,  kes aastate möödudes aina armsamaks on saanud. Ning muidugi kohtuti vanade klassi- ja koolikaaslastega. Kasvava sumina saatel lõi kell märkamatult kolm ja algas kontsertaktus. Selleks võis olla ühtselt valgesse rüütatud mudilaskoori kõlav lauluviis, julgelt üle saali loetud luuletus, mahe pillimäng või sõnavõtjate soojad soovid. Kes märkas, see võis harukordseks pidada hoopistükis vana portfelli, millega rolli sisse elanud suureks kasvanud koolipoiss ringi käis või kuldkollast mesitaru, mis lavaesist kaunistas. Või miks ka mitte noort õpetajat, kes osava juhtimisega kontsertaktuse tervikuks sidus. Tähelepanuväärseid hetki ja detaile oli palju. Ehk võib kõige erilisemaks pidada põhjapanevat taipamist, et praegu laval esinev väike koolijüts sirgub ühel päeval samasuguseks väljapeetud džentelmeniks või elegantseks daamiks nagu teda publikus imetlevad vilistlased.

Mida õhtu edasi seda rohkem vilistlasi kooli saabus ja aina põnevam oli vaadata ja mõelda, missugused võiksid praegused kaheksandikud-üheksandikud olla viie, kümne, kahekümne viie aasta pärast. Vilistlastele endile pakkus palju huvi koolimaja, mis on nüüd suurem ja kaunim kui varem ning selles on palju lihtsam ära eksida või mõni sõber ära kaotada. Kergest segadusest hoolimata täitis õhku põnevus, sest pärast kontsertaktust sai minna klassidesse oma koolikaaslastega vanu aegu meenutama. Siiski olid mõned klassiruumid tühjad. Mitte sellepärast, et kedagi poleks kohale tulnud, vaid seetõttu, et nii palju oli uudistada. Avatud oli kohvik, mis pakkus head ja paremat. Jutuajamist ergutasid näitused uue koolimaja valmimisest ja õpilaste, vilistlaste kunstitöödest. Kõigepõnevam oli ilmselt näitus käsitööklassis, kus sai näha erinevaid vanu fotosid, millelt nii mõnigi külaline iseenda ära tundis. Tagasi aulasse kutsus külalisi peotantsumuusika. Johannes ja Carmen meenutasid vaatajatele Disney multikatest tekkinud kujutlust ballisaalis keerlevast printsessist, keda juhib kindlakäeline prints. Säärane muinasjutulisus sobis kui valatult niigi pidulikku õhkkonda.

Mida aasta edasi seda rohkem on koolil vilistlasi. Õnneks mahub soojade südametega inimesi ühte kollasesse koolimajja palju ja nii võib loota, et järgmisel aastapäeval on külalisi veel rohkem ja pidu kestab pisut kauem. Kes juba kohale tulnud, see ei taha ju niipea enam lahkuda...

Eveli Hämarik